Kuidas mul päriselt läheb

Tere taas kallid sõbrad ja minu blogi lugejad :) Annan teile märku, mis vahepeal uut. Kõigepealt minu raviarstist, kelleks on doktor Tiit Suuroja. Lihtsalt öeldes on mul väga vedanud, et tema mulle määratud sai, kuna tegu on äärmiselt soliidse, konkreetse ja otsekohese inimesega. Ta liigutab haigla graafikuid nii nagu vaja ja minu ravijärjekorrad on olematud. Super ja puhas õnn selle koha pealt, sest nii palju kui olen lisaks lugenud internetist tema kohta ja mida teda tundvad inimesed räägivad, siis vastused kajavad ON VEDANUD, et just tema! :). Seega jälle üks koht mille pärast muretsema ei pea, sest tema ütleb, mis on õige ja lükkab mind õigele rajale. Lisaks tavalisele raviskeemile mille määrab minu raviarst, on veel palju muutusi minu elus. Võitlus vähiga ei piirdu ainult keemiaraviga ja operatsiooniga. Käin lisaks Rene Bürklandi juures, kes tasakaalustab minu energiaid kehas. Tema tegeleb algega ehk miks see pahaloomuline kasvaja minusse on jõudnud ja annab mulle nõu mida tarb

1.etapp ehk keemiaravi Kuna minu raviarst liigutab kogu haigla süsteemi väga kiirelt, siis minulegi üllatuseks on mul esimene keemiaravi juba tehtud. Kui mind lasti peale kõhuuuringut koju(toimus üld narkoosiga), siis järgnevaks päevaks pakuti juba esimest keemiaravi aega. Tavaliselt see nii kiirelt ei käi ja ooteag on umbes kuu. Selles teadmises sõitsime Kristiga koju. Õhtul oli kõht mul opi järgselt valus ja ise olin tundes, et vajan hingepausi, et seda kõike seedida ja taastuda. Kirjutasin raviarstile, et võtan järgmise pakutava aja ja tulen siis. Kodus magamine muutis mu mõttemaailma ja ärgates kell 6 hommikul mõtlesin, et mida ma ootan, ma pean minema ja alustama raviga. Mõte mis sinna viis oli lihtne, nii saan kiiremini ju terveks. 16.01 olin kella 11ks haiglas ja üllatus suur. Nimelt mul oli eraldi palat, koos teleriga mis näitas Austraalia lahtiseid tennises. Lõpuks ometi pult ja kogu telekas kuulus mulle. Kell 14 hakkas keemiaravi, alguses polnudki mingeid emotsioone ega

Tervitused kallid sõbrad. Vahel on nii, et meie elutempo on liiga kiire, et küsida kuidas sõpradel päriselt läheb. Siin ma siis olen, et kirjutada teile kallid sõbrad, kuidas mul läheb. Uskuge mind, ma päriselt ka kõikidele sõpradele ei jaksa helisatda ja seda sama juttu rääkida otsast pihta jne. Seega kirjutan siia. Esialgu ma ise ka ei uskunud seda kõike uskumast ja tunnistamaks, et miks see minuga kõik juhtub ja milleks seda kõike vaja on aga nii see eesolev lugu on.  Alustan algusest, aasta lõpus käisin ma kõhuuuringul ja avastati, et mul on maohaavandid. Kirjutati ravim ja olingi jälle tagasi tavapäeva elus. Kõik oli chill, olid vahepeal jõulud ja muu trill trall, kuniks saabus saatuslik päev minu elus, 28.detsember. Läksin arsti juurde oma proovide vastust saama, mis võeti kõhust ja see näitas et mul on maos pahaloomuline kasvaja. Ma olin nagu MIDA, täielik ŠHOKK. Selle teadmisega elasin 5 päeva, kohutav oli vaadata inimsetele otsa, et jaa kõik on tore ja surusin selle tunde a