Tervitused kallid sõbrad. Vahel on nii, et meie elutempo on liiga kiire, et küsida kuidas sõpradel päriselt läheb. Siin ma siis olen, et kirjutada teile kallid sõbrad, kuidas mul läheb. Uskuge mind, ma päriselt ka kõikidele sõpradele ei jaksa helisatda ja seda sama juttu rääkida otsast pihta jne. Seega kirjutan siia. Esialgu ma ise ka ei uskunud seda kõike uskumast ja tunnistamaks, et miks see minuga kõik juhtub ja milleks seda kõike vaja on aga nii see eesolev lugu on.
Alustan algusest, aasta lõpus käisin ma kõhuuuringul ja avastati, et mul on maohaavandid. Kirjutati ravim ja olingi jälle tagasi tavapäeva elus. Kõik oli chill, olid vahepeal jõulud ja muu trill trall, kuniks saabus saatuslik päev minu elus, 28.detsember. Läksin arsti juurde oma proovide vastust saama, mis võeti kõhust ja see näitas et mul on maos pahaloomuline kasvaja. Ma olin nagu MIDA, täielik ŠHOKK. Selle teadmisega elasin 5 päeva, kohutav oli vaadata inimsetele otsa, et jaa kõik on tore ja surusin selle tunde alla ja tunnistasin endale et see on kindlasti eksitus. Ma olen selleks liiga noor ja veel sada muud mõtet, andes endale pidevalt informatsiooni, et see ei ole võimalik ja viskasin selle mõtte peast välja. Edasi lükati mind Tallinna Perhi, kus minu raviarst arvas ka et ei saa olla nii ja nad teevad mulle kõik täielikud lisauuringud. Veel nädal elasin teadmises, et ma olen terve kui purikas. Kuni päevani 10.01, kus raviarst kinnitas minu pahaloomulise kasvaja ehk vähk astmes T2. SHOKK, nüüd koos reaalsuse ja kinnitusega. Edasi on olnud elu nagu kiirrong, käisin opil 14.01, lihtne OP kontrollimaks kõhuõõnt, tuvastusega et siirdeid kõhu poolt pole. Hea uudis vahelduseks, väga hea see et üldse pole siirdeid ja on lokaalne kasvaja.
Minu edasine raviskeem:
4 keemiat 24h kord, esimene lõpeb 9,5h pärast.
Lõikus
4 keemiat 24h kord, tagamaks täieliku ravi
Küsite kindlasti, kuidas mul enesetunne ja kuidas ma vastu pean?
Uskuge mind, minu nutud on nutetud ja olen kõvasti ennast tagasi hoidnud, et mitte lahvatada nutma siis kui sellest rääkima hakkan oma pereliikmetega. Hetkelgi teatud kohtades seda siia kirjutades, poetan pisara. Kuhu ma täna jõudnud olen oma teadmisetega on see, et mul on kõvasti jopanud, et see haigus nii varases staadiumis välja tuli. Maovähk ise kurat on nii salakaval, et ta ei anna mingeid tunnuseid, kuniks inimesed tulevad arstile vaevustega ja karm tõsiasi on see et teha pole enam mitte midagi. Minu šansid puhtalt haigusest välja tulla on 75% ja uskuge mind, minu mindset annab mulle suurema protsendi. Seega ma olen tubli ja ma lubasin oma lastele ja naisele et tulen sellest välja ja tulevikus olen ma tugevam kui kunagi varem. Ma tahan neid näha üles kasvamas, kuidast poisist saab mees ja tütrest saab naine. See annab jõudu.
Minu palved teile on, et hoidke üksteist ja tehke kalli üksteisele, see hoiab meid tervenema.
Helistage Kristile ikka ka ja tundke tema pärast hoolt, uskuge tal on seda sama palju vaja hetkel nagu mul.
See info on ennekõike sulle ja sinu kallile kaasale mõeldud, ei kuulu jagamisele.
Kui teid huvitab minu edasine käekäik, siis siia hakkan postitama enda käekäigust ja olen telefonis ka olemas kui mure kellegil ikka väga suureks läheb.
Viiekas sõbrad ja annan endast kõik et olla täie tervise juures ASAP :).
Kommentaarid
Postita kommentaar