Kuidas mul päriselt läheb

Tere kõik see pere! Vabariigi 101 aastapäev peetud, vaatan mina uuele nädalale vastu 3nda keemiaravi algusega. Kõik see algab 27.ndal ja loodame, et märgid on õiged ja kõik sujub suurepäraselt :). Täna ma tahaksin rääkida mehest nimega Albert Anderson. Kes teab siis olnud Pärnus rääma kooli ja koidula kooli keka õps :). Nimelt soovitati mulle juba kuu tagasi (Bürkland ise loomulikult) hakata tegema Qi Gongi ehk hiina meditsiini järgi hingamisega kergete liigutuste saatel. Niisiis viis mind tee Alberti juurde, kelle juures muide minu Ema 2 aastat võimlemas on käinud regulaarselt. Vastuvõtt tema kodus oli huvitav, et mitte tormata ja kohe vehkima-hingama hakata sain osa 2h teooria tunnist, mis see QI Gong on ja mida ta teeb. See lõbus 81 aastane vanahärra alustas jalgrattast ja jõudis järk järgult asja tuumani. Kui kõik see oli kuulatud, sain ma aru, et jumala loogiline jutt. Nimelt kuni 30nda eluaastani saab meie organism suurepäraselt hakkama iseseisvalt, pärast seda peame ennas...

Tere kallid sõbrad! Tänaseks on möödunud hetkest, mil sain oma diagnoosi 1,5 kuud. Selle aja jooksul olen kogenud palju uut oma elus ja enamus nendest uutest asjadest on olnud vägagi positiivse tähendusega. Suur rõõm on enda elus avastada uut toidumaailma, mis on kirevam kui iial oskasin ette kujutada. Kohe näha et tegemist on olnud eluaegse toitlustajaga :D. Tegeleda Hiina meditsiiniga ja saada abi selle ala parimatelt on minu mõttemaailma palju muutnud. Seda kõike õnneks positiivses suunas ja ilmselt on elul mulle pakkuda veel palju üllatusi, miski alateadvus seda mulle ütleb ja uks selleks on lahti :). Tänases postituses avaldan ma oma mõtted seoses oma sõpradega. On tekkimas oma seltskond sõpru, kes mulle vahetevahel helistavad-kirjutavad või külla tulevad, rääkides oma elust ja küsides kuidas mul läheb. Ma vastan alati hea meelega, kuidas mul läheb ja millega ma tegelen, ausalt öeldes see on vabastav, mitte koormav tegevus. Tore on rääkida sõpradega, kes on olnud minu kõrval ...

Tervitused kallid sõbrad ja ilusat sõbrapäeva nädala algust. Nagu siin lugejad teavad oli mul eelmine nädal 2. keemiaravi. Algas see esmaspäeval ja algus läks kõik vussi - seal on nii, et pannaks kanüül ja võetakse vereproov, mille järgi otsustatakse, kas saab alustada või mitte. Esiteks õde ei saanud hakkama kanüüli panemisega ja suutis kaks veresoont lõhkuda, mille tagajärjel kadus mul pilt eest või nohh ütleme nii, et pilt oli ees, aga silmad avatuna nägin ainult virvendust. Nuuskpiiritus, õde vahetus meheks, pilt tuli ette ja kanüül paigas. Suund nelja kohalisse palatisse, kaaslased lahe 55-aastane Tarmo, mitte ühtegi sõna rääkiv u 60ndates aastates umbvenelane ja üks suremise äärepeal (põhinedes tema ohetes ja emotsioonide raskes väljendumuses) vene rahvusest umbes 65-70 aastane mees. Oodates siis oma raviarsti, tuli kuskil poole 4 ajal õde ja teatas, täna ei toimu teiega midagi, vereproov pole õige, immuunsus kehva. Kõik ja kogu info, lisaks uudis, et homme hommikul kell 6 v...

Tere hommikust ja mõnusat nädala algust! Minule hakkab see nädal keemiaraviga number 2. Olen valmis ja tean see on minule vajalik, et olla mõne aja pärast 100% terve. Selles peatükis räägiksin teile sellest, mis selle haiguse minuni on toonud. Ausalt öeldes ma ei nimetaks seda haiguseks enam, vaid eluetapiks, mis tuleb läbida, et olla tervem-parem kui kunagi varem. Koputus hingele,  et niimoodi sinu keha enam ei jaksa edasi minna, midagi on vaja muuta, et elada õnnelikult edasi. Maohaavandid on stressi tagajärg, vähk aga pikaajaline stress+teadaolematud faktorid minu kehas. Emotsioonide enesele hoidmine, pidev mure tööga, rahaline ebakindlus jne. Kõike seda põhjustasid Lepa viimased aastad -pärast toidupoe sulgemist Lepa Kaubanduskeskuses kukkus meie käive koheselt 30% ja elus püsisime ainult tänu cateringule. Kõva pauk mehele, kes raha pärast pole pidanud kunagi elus muretsema! Lisaks kõik säästud, mis mul olid, läksid HOPi ehitamisse ja sellega kaasnenud pealemaksmisele, mis ...