Kohtumine Albertiga

Tere kõik see pere!

Vabariigi 101 aastapäev peetud, vaatan mina uuele nädalale vastu 3nda keemiaravi algusega. Kõik see algab 27.ndal ja loodame, et märgid on õiged ja kõik sujub suurepäraselt :).

Täna ma tahaksin rääkida mehest nimega Albert Anderson. Kes teab siis olnud Pärnus rääma kooli ja koidula kooli keka õps :). Nimelt soovitati mulle juba kuu tagasi (Bürkland ise loomulikult) hakata tegema Qi Gongi ehk hiina meditsiini järgi hingamisega kergete liigutuste saatel.

Niisiis viis mind tee Alberti juurde, kelle juures muide minu Ema 2 aastat võimlemas on käinud regulaarselt. Vastuvõtt tema kodus oli huvitav, et mitte tormata ja kohe vehkima-hingama hakata sain osa 2h teooria tunnist, mis see QI Gong on ja mida ta teeb. See lõbus 81 aastane vanahärra alustas jalgrattast ja jõudis järk järgult asja tuumani. Kui kõik see oli kuulatud, sain ma aru, et jumala loogiline jutt. Nimelt kuni 30nda eluaastani saab meie organism suurepäraselt hakkama iseseisvalt, pärast seda peame ennast ise aitama. Rahulik hingamine kõhu kaudu, ninaga sisse tõmme ja suust välja puhe. See leevendab STRESSI ja hoiab meie vereringe korras. Harjutused sinna juurde koos hingamisega lisanduvad tasapisi.

Meie eludes aga paraku on nii, et me teeme hullupööra tööd, me ei puhka ja kui natukenegi aega üle jääb jookseme trenni. Olgu selleks trenniks siis jooksmine-jõusaal-bodypump või ükskõik mis kellele sobilik. Tegelikkus on see et me koormame sedasi veelgi oma organismi. See omakorda langetab meie immuunsus taset ja tekivad haigused, lisaks sellele hakkab kannatama meie normaalne vereringesüsteem. Kui midagi kehas annab järgi tekivad probleemid ja haigused sinna otsa. Minul väljendus see kõhus, kus normaalne vereringe peatus ja tekkisid seisakud, mille tagajärjel sinna see kasvaja ka tekkis. Meie omakorda läheme arstile, kes kirjutab tabletid ja me uhame pausideta edasi, kuna tablett aitas. Tegelikkus on see, et tablett kaotas küll sümptomid, aga probleem meie sees pole kadunud kuhugi. Kui me iseenda jaoks midagi teeme, kasvõi natukene joogat või muudame oma toitumise ringi, siis nii kergelt me arstile ei satu ja keha saab ise hakkama.

Tean omast käest kui käisin metsas jooksmas ja tunne ütles - ma pean jaksama, olgugi et oli raske hetk, ületades finiši joone olin enda üle uhke, et hakkama sain. Mida ma ei teadnud, et tegelikult ma tegin enda organismile kahju hoopis sellega ja ideaalis oleks pidanud jooksma normaalse hingamisega kuni jaksu on, mitte vägisi pingutama.

Täna ma olen targem ja turgutan oma keha õige hindamise saatel, mudides õigeid kohti ja tehes kergeid liigutusi sinna juurde. Olen selles vallas roheline, tehes seda 3 nädalat ja kuskil 30 min päevas, tunnen ma, kus olen rahulikum ja energiat oleks justkui rohkem. Ma siinkohal ei ütle, et jooksmine või üldse selline koormav sport on vale. Asi on tasakaalus - kui me teeme mahusporti, siis peame ka leidma aega hingamisele, venitusele jne. Tasakaal on see, mille me unustame ja trenni minnes anname endast ikka maksimumi arvates et nii on õige ja pärast trenni on enesetunne üldjuhul hea. Hea siis kui oleme taastunud ehk saame korraks puhkerežiimile. Järgmine päev on lihased kanged ja arvame et spordist, nii peabki, tegelikult aga mitte.

Siinkohal tänaseks lõpetame ja siin ma andisn võibolla kellegile natuke miskeid mõtteid, kuidas me iseennast saame rohkem aidata ja oma tervist ise rohkem toetada.  Keda see teema rohkem huvitab, saab googeldada või kes tahab võib mulle helistada, vastan hea meelega nii palju kui oskan. Toredat nädalat ja lootust on, et päike meid rohkem soojendama hakkab :).
Peatselt juba liugleme uute postituste saatel.
RT