Sõbrad ja mõtted kirjeldamaks hetke olukorda

Tere kallid sõbrad!

Tänaseks on möödunud hetkest, mil sain oma diagnoosi 1,5 kuud. Selle aja jooksul olen kogenud palju uut oma elus ja enamus nendest uutest asjadest on olnud vägagi positiivse tähendusega. Suur rõõm on enda elus avastada uut toidumaailma, mis on kirevam kui iial oskasin ette kujutada. Kohe näha et tegemist on olnud eluaegse toitlustajaga :D. Tegeleda Hiina meditsiiniga ja saada abi selle ala parimatelt on minu mõttemaailma palju muutnud. Seda kõike õnneks positiivses suunas ja ilmselt on elul mulle pakkuda veel palju üllatusi, miski alateadvus seda mulle ütleb ja uks selleks on lahti :).

Tänases postituses avaldan ma oma mõtted seoses oma sõpradega. On tekkimas oma seltskond sõpru, kes mulle vahetevahel helistavad-kirjutavad või külla tulevad, rääkides oma elust ja küsides kuidas mul läheb. Ma vastan alati hea meelega, kuidas mul läheb ja millega ma tegelen, ausalt öeldes see on vabastav, mitte koormav tegevus. Tore on rääkida sõpradega, kes on olnud minu kõrval pikemat aega, te olete mulle tähtsad ja koos teiega on mul lihtsam. Aitäh, et olete olemas! :).

Samal ajal on osa sõpru, minu blogi lugejad ja olukorraga kursis olevaid inimesi justkui kadunud. Võib-olla on asi selles, et selline haigus tekitab hirmu ja oma poolse helistamise või külla tulemisega arvatakse, et mis me ikka segame või antud olukorras ei osata midagi rääkida ja see uks lükatakse selles teadmises kinni. Siinkohal tahangi ma öelda, et meie peres pole mingit paanikat või hirmu eesoleva tuleviku ees, seda eluetappi mis hetkel on võtame me teadmisega, et elu on nautimiseks ja on aja küsimus millal ma oma haiguse (minu jaoks see pole enam haigus, vaid eluetapp) võidan täielikult. Me oleme rõõmsad, naudime pereelu - oma lapsi ja tunneme suurt rõõmu selle üle kui keegi meie sõpradest meile külla tuleb, ise meid omale külla kutsub või kui aega selleks napib, võtab telefoni ja helistab küsimaks kuidas läheb :).

Ma saan aru, et selline haigus tekitab paljudes inimestes teatud hirmusid ja paanikat. Kui vaadata statistikat, siis on see igati põhjendatud, sest ligi pooled vähiga võitlevatest inimestest ei tule sellest välja. Kuid siinkohal ongi sõbrad need, kes appi tulevad ja omade toetus on suure kaaluga. Ma ei pea silmas ainult ennast, vaid võib-olla on siin lugejatel teisigi sõpru-tuttavaid, kes on sarnases olukorras nagu mina hetkel. Neid inimesi saab aidata ja sõbrad on need, kes seda suurel määral teha saavad.
Kokkuvõttes, need inimesed, kes kõik on mulle kirjutanud, et kui kuidagi saame aidata, siis anna teada aga ei oska või ei julge seda kuskilt otsast alustada, siis annan teada, et olen olemas ja valmis suhtlema mis iganes teemadel, siinkohal kuidas sul elu läheb, mul läheb jne. Rääkimine ja millegi koos tegemine on vabastav ja uut energiat andev.

Nautige siis sõbrad päikesepaistelist ilma kui seda on. Armastage oma pere, tehke asju mis teid rõõmsaks teevad ja mis põhiline- Don´t stress! :).

RT