Kuidas mul päriselt läheb

Tere kallid sõbrad! Paljud ikka küsivad, et kuidas mul läheb ja kuidas on minu enesetunne. Olen kodus olnud 1,5 nädalat ja taastun mühinal, käin jalutamas Raeküla metsas ja 3 km rada on tehtav, kaalun järgmine kord minna 5 km rajale. Lähtun vastavalt enesetundest, kui hakkab pistma, siis puhkan, naudin loodust ja jalutan edasi kui olen kosunud. Vahepeal lükkan sisse ka kiirema käigu ehk jooksen aeglases tempos, nii 100 m ja siis jalutan edasi. Tunnen ise jõudu igapäevaselt tulemas ja igapäevaga läheb tõepoolest paremaks. Kõige suurem väljakutse minu jaoks on söömine, hommikud on puhas lust, söön nagu tavaline inimene ehk korralikult putru, võileiba ja joon kohvi. Päevane osa on keerulisem, viskab sisse valusid kuigi söön iga 1,5 h tagant ja portsu suurus on 150-200 gr korraga. Õhtud jälle lihtsamad aga eks ikka esineb kõhu krampe vahete vahel. Uue seedeelundkonna toimima saamine võtab ilmselgelt aega aga kui ma võtan aega tagasi, siis on see 2,5 nädalaga läinud tugevasti edasi. Päe...

Tervitused! 3 päeva kodus ja pean tõdema, jõud tuleb ja enesetunne paraneb iga päevaga. Kõige rohkem aega kulub söömise peale. Olen koostanud endale plaani, et söön iga 1,5h tagant ja võimalikult püreest toitu 150 gr korraga. See tagab mulle hetkel selle, et kõhus ei kaasneks valusid. Kui söön üle, siis hakkavad peensooles pihta valud, sest toidumassi on korraga liiga palju. Toitu on vähe aga selle eest nii rammus kui võimalik. Täna käisin ka jalutamas ehk umbes kilomeetrise matkaga värskes õhus sain kenasti hakkama. Niimoodi tasa ja targu see jõud ka tuleb. Ülejäänud päeva loen midagi huvitavat ja mõlgutan tarku mõtteid. Päeva osa juurde käib ka tunnike iluund, selline raske päevarütm siis hetkel mul :). Räägiksin täpsemalt natukene operatsioonist, sest ennem seda olid ju variandid laual, kas tuleb osaline lõikus minu maost või eemaldatakse kogu magu. Lõppotsus jäi arstide teha ja käiku läks variant number 2 ehk kogu magu. Selgitan miks nii. Maos on kahte tüüpi kasvajaid, 2/3 juh...

Tere Sõbrad ja minu blogi lugejad! Suur rõõm on teatada, et olen Teisipäeva õhtust kodus. Esmamuljed on väga positiivsed, saan oma ära nägemise järgi valida endale toitu mida söön, õues liikuda ja kui vähegi jaksu on, siis olla kasulik, lastele ja Kristile. Keskkond mis on rahulik ja enda järgi sätitud annab jõudu taastimiskes. Immunsüsteem tugevneb ja üldine enesetunne paraneb. Kõige suurem rõõm oli näha lapsi, kes said oma issi koju tagasi. Nende rõõm annab endalegi jõudu, kui peaks raske hetk olema. Ajal mil olin ära sain veendumaks, et Kristi on saanud suurepäraselt hakkama koduste toimetustega ja lapsed on kenasti hoitud. Igapäevaga saan sellele tegevusele rohkem kaasa aidata. Haiglas olles käisin ma veel kompuutris, kus mul avastati et on kopsupõletik. Olin üllatanud, arsti sõnul pole see tavapärane aga ka mitte üllatav. Keemiaravi+operatsioon on immuunsüsteemile teinud oma laastustöö ja sellega seoses ka vastav tulemus. Mul ei ole palavikku ja mul ei ole mitte mingisugust köh...

Ahhoi! Tänud Kristile, kes andis hea ülevaate vahepeal toimuvast! Ise poleks nii vara veel suutnud kirjutada ja küsimustele vastata. Niisiis 3nda päeva õhtu ja on toimunud head muutused, mis on läinud tervenemise radadel ja paremuse poole. Need vähesed, kes on saanud vaatamas käia, arvan on kõik samal meelel :). Esimese päev oli nii raske, et seda on täna hea meenutada. Nii nagu Kristi ka kirjutas olid mul need gaasivalud kõhus nii hullud, et mitte ükski toos valuvaigistit ei aidanud. Iga juurde süstitud toos ei toonud midagi leevendavat valu suhtes ja kui juurde küsisin öeldi, et mahud on täis, hetkel ei saa juurde. Ajasin istuli ja püsti ennast esimest korda ja hakkas parem natuke, lamades jälle sama. Ei suutnud enam ja mõtlesin endamisi, kas see ongi lõpp. Oli õnneks uue algus. Tõmbasin toosi unerohtu, sest ei suutnud enam valuga võidelda ja sain magada 2h. Ärgates kell 12 öösel oli sama seis - valud, aga pea oli selge. Küsin uue valuvaigisti, aga kõht läks punni, endiselt val...

Tervitus kõigile, kes kaasa elavad ja pingsalt uudiseid ootavad! Käisin eile ja täna Revi vaatamas ja avanes kaks täiesti erinevat vaatepilti - eile oli Revo vahetult enne minu saabumist toodud üldintensiivist osakonna intensiivi. Vaatepilt oli üsna närb- näha oli, et Revol oli väga valus ja raske olla, kaableid ja juhtmeid oli vist igas augus mis kehas on. Rääkida suurt ei jaksanud, suured valud kõhus, halb enesetunne, voodi oli lühike. Napi 20 mintsase külastuse jooksul hoidsime lihtsalt käest ja vahetasime paar sõna. Täna seevastu avanes sootuks teine vaatepilt - Revo oli ennast istuli ajanud ja liigutas ennast. Palus õel oma juhtmed ja aparaadid ühe harkjala külge ühendada ja läksime koridori jalutama. :) Jutt oli selge, meel rõõmus ja enesetunne kordades parem. Selgus et asja võti olla liigutamine. Peale oppi oli füsio soovitanud kohe liigutama hakata, aga üldintensiiv väitis, et nende osakonnas veel ennast istuli ajada ei tohi. Seega Rev lesis ja kogu keha tuikas. Kõhtu kogun...

Tere kõigile! Esialgne info arstilt on selline, et Revo op oli plaanipärane, kasvaja oli lokaalne ja kindlaksmääratud kohas, siirdeid ei esinenud. Opi käigus peeti aru ja eemaldati edasiste riskide maandamiseks kogu magu. Hetkel on Revo intensiivis ja toibub, homme (st teisipäeval) viiakse üle tavapalatisse, kuhu jääb u 7-10 päevaks, siis saab temaga otse suhelda. Usaldame arsti otsust, järelikult on nii parem. Tänud kõigile, kes on meile ja eelkõike Revole selle katsumise ajal toeks olnud ja sõbraks jäänud. Aitäh kõigi kõnede, sõnumite ja külaskäikude eest! Olete meid palju aidanud! Kallistades, Kristi

Tere Sõbrad ja blogi lugejad! Lubasin kirjutada juba nädalaid tagasi, aga vahepealne 5 nädalat olen puhanud ja nautinud mõnusat kulgemist. Teen seda mis mulle meeldib ja naudin seda aega, mis on antud taastumiseks ennem operatsiooni. Käisin oma kalli abikaasaga (minu kaaskannataja, aga samas ka kõige suurem tugisammas tänasel hetkel) Fuerteventural päikest püüdmas ja pean ütlema, see 11 päeva oli kosutav nii hingele, kehale kui ka vaimule. Kogusin jõudu ja sain päikest, mis laadis minu akud. Pean tõdema, et olen sama hea enesetunde juures nagu ennem 1st keemiaravi algust. Sinna on kaasa aidanud minu vend Rene oma elutarkustega. Pikad telefonivestlused temaga on mind palju aidanud ja olen leidnud sealt palju positiivseid mõtteid, mis turgutavad vaimu. Aitähh! Tänan ka oma ema Kerstit, kes on mulle vedanud ette lugematu hunniku elueliksiire ja vitamiine. Need turgutavad tõepoolest. Eile ehk 18ndal käisin oma raviarsti juures ülevaatusel, rääkisime operatsioonist. Olles konsulteerinu...