Kristi roll ja täielik tervenemine
Tere kallid sõbrad!
Paljud ikka küsivad, et kuidas mul läheb ja kuidas on minu enesetunne.
Olen kodus olnud 1,5 nädalat ja taastun mühinal, käin jalutamas Raeküla metsas ja 3 km rada on tehtav, kaalun järgmine kord minna 5 km rajale. Lähtun vastavalt enesetundest, kui hakkab pistma, siis puhkan, naudin loodust ja jalutan edasi kui olen kosunud. Vahepeal lükkan sisse ka kiirema käigu ehk jooksen aeglases tempos, nii 100 m ja siis jalutan edasi. Tunnen ise jõudu igapäevaselt tulemas ja igapäevaga läheb tõepoolest paremaks.
Kõige suurem väljakutse minu jaoks on söömine, hommikud on puhas lust, söön nagu tavaline inimene ehk korralikult putru, võileiba ja joon kohvi. Päevane osa on keerulisem, viskab sisse valusid kuigi söön iga 1,5 h tagant ja portsu suurus on 150-200 gr korraga. Õhtud jälle lihtsamad aga eks ikka esineb kõhu krampe vahete vahel. Uue seedeelundkonna toimima saamine võtab ilmselgelt aega aga kui ma võtan aega tagasi, siis on see 2,5 nädalaga läinud tugevasti edasi. Päevane söögi kogus varieerub vastavalt valudele aga kogus umbes on 800-1000 gr päevas toitu kokku. Kaal hetkel varieerub 79-80 kg vahel, ennem operatsiooni olin 88 kg. Jaanipäeva eesmärk on saavutada 85 kg, väljakutsed peavad ju olema :).
Tahaksin veel ära märkida minu tervenemise juures ühe väga tähtsa inimese ja selleks on minu abikaasa Kristi. Tema positiivne suhtumine ja toetamine mind selle diagnoosiga on andnud mulle tohutult palju jõudu ja jaksu võitlemaks selle haigusega. Kristi armastus minu vastu ja toetus koos lastega ongi kõige suurem jõud minu tervenemise loos. Kristi pidi minema ennem minu operatasiooni reisile Türki aga ta loobus sellest, just minu huvides. See teadmine andis mulle hulganisti jõudu just selles mõttes, et teadsin mis iganes ka ei juhtuks, Kristi on ligidal ja mul on murevaba seal haiglas taastuda. Õnneks läks kõik hästi ja minu esimene külaline oligi haiglas Kristi, kes andis mulle selle tõuke, et pean võitlema, pean tervenema-taastuma. Mul oli motivatsiooni küllaga et seda teha, sest kodus oli mind ootamas mind armastav abikaasa koos lastega. Tohutult suured tänusõnad Kristile, mida tegelikult sõnades siin väljendada on raske, kui et aitäh selle toetuse ja pideva innustuse eest ja ma armastan sind südamest.
Trummipõrin ja rõõmuhõisked sõbrad aga ma sain teada oma histoloogia vastused. Kasvaja mis välja lõigati oli vormis IB, esilalgne diagnoos oli IIA-B vahepealne. Keemiaravi kui ka elustiili muutus, koos toitumisega tegi selle väiksemaks. Mis peamine, ma olen tänasega puhas, mul pole ei siirdeid ega koldeid ja kasvaja on eemaldatud. Edasise keemiaravi vajaduse otsustab konsiilium aga arsti sõnad on, et pole otsest sihtmärki mida keemiaga tappa.
Taastun operatsioonist, läheb selleks siis nii kaua aega kui vaja aga selle järgselt olen terve, täiesti terve sellest mida ravima hakkasin aasta alguses.
SUUREPÄRANE uudis ja ma olen tohutult õnnelik selle üle. Ise olin vapper ja arstid tegid oma töö suurepäraselt.
Edasine plaan on taastuda ja raviarsti juurde lähen juuni alguses. Kui midagi põnevat, siis enda kohta jätkan ikka blogi, kuidas mul läheb jne.
Head nädalavahetust kallid sõbrad ja nautige päikest. Ärgem unustage Pühapäeval oma emasid ja tähistage seda päeva väärikalt.
Tervitused ja kallid minu poolt kõigile.
RT
Paljud ikka küsivad, et kuidas mul läheb ja kuidas on minu enesetunne.
Olen kodus olnud 1,5 nädalat ja taastun mühinal, käin jalutamas Raeküla metsas ja 3 km rada on tehtav, kaalun järgmine kord minna 5 km rajale. Lähtun vastavalt enesetundest, kui hakkab pistma, siis puhkan, naudin loodust ja jalutan edasi kui olen kosunud. Vahepeal lükkan sisse ka kiirema käigu ehk jooksen aeglases tempos, nii 100 m ja siis jalutan edasi. Tunnen ise jõudu igapäevaselt tulemas ja igapäevaga läheb tõepoolest paremaks.
Kõige suurem väljakutse minu jaoks on söömine, hommikud on puhas lust, söön nagu tavaline inimene ehk korralikult putru, võileiba ja joon kohvi. Päevane osa on keerulisem, viskab sisse valusid kuigi söön iga 1,5 h tagant ja portsu suurus on 150-200 gr korraga. Õhtud jälle lihtsamad aga eks ikka esineb kõhu krampe vahete vahel. Uue seedeelundkonna toimima saamine võtab ilmselgelt aega aga kui ma võtan aega tagasi, siis on see 2,5 nädalaga läinud tugevasti edasi. Päevane söögi kogus varieerub vastavalt valudele aga kogus umbes on 800-1000 gr päevas toitu kokku. Kaal hetkel varieerub 79-80 kg vahel, ennem operatsiooni olin 88 kg. Jaanipäeva eesmärk on saavutada 85 kg, väljakutsed peavad ju olema :).
Tahaksin veel ära märkida minu tervenemise juures ühe väga tähtsa inimese ja selleks on minu abikaasa Kristi. Tema positiivne suhtumine ja toetamine mind selle diagnoosiga on andnud mulle tohutult palju jõudu ja jaksu võitlemaks selle haigusega. Kristi armastus minu vastu ja toetus koos lastega ongi kõige suurem jõud minu tervenemise loos. Kristi pidi minema ennem minu operatasiooni reisile Türki aga ta loobus sellest, just minu huvides. See teadmine andis mulle hulganisti jõudu just selles mõttes, et teadsin mis iganes ka ei juhtuks, Kristi on ligidal ja mul on murevaba seal haiglas taastuda. Õnneks läks kõik hästi ja minu esimene külaline oligi haiglas Kristi, kes andis mulle selle tõuke, et pean võitlema, pean tervenema-taastuma. Mul oli motivatsiooni küllaga et seda teha, sest kodus oli mind ootamas mind armastav abikaasa koos lastega. Tohutult suured tänusõnad Kristile, mida tegelikult sõnades siin väljendada on raske, kui et aitäh selle toetuse ja pideva innustuse eest ja ma armastan sind südamest.
Trummipõrin ja rõõmuhõisked sõbrad aga ma sain teada oma histoloogia vastused. Kasvaja mis välja lõigati oli vormis IB, esilalgne diagnoos oli IIA-B vahepealne. Keemiaravi kui ka elustiili muutus, koos toitumisega tegi selle väiksemaks. Mis peamine, ma olen tänasega puhas, mul pole ei siirdeid ega koldeid ja kasvaja on eemaldatud. Edasise keemiaravi vajaduse otsustab konsiilium aga arsti sõnad on, et pole otsest sihtmärki mida keemiaga tappa.
Taastun operatsioonist, läheb selleks siis nii kaua aega kui vaja aga selle järgselt olen terve, täiesti terve sellest mida ravima hakkasin aasta alguses.
SUUREPÄRANE uudis ja ma olen tohutult õnnelik selle üle. Ise olin vapper ja arstid tegid oma töö suurepäraselt.
Edasine plaan on taastuda ja raviarsti juurde lähen juuni alguses. Kui midagi põnevat, siis enda kohta jätkan ikka blogi, kuidas mul läheb jne.
Head nädalavahetust kallid sõbrad ja nautige päikest. Ärgem unustage Pühapäeval oma emasid ja tähistage seda päeva väärikalt.
Tervitused ja kallid minu poolt kõigile.
RT
Kommentaarid
Postita kommentaar