Kuidas mul päriselt läheb

Tere Sõbrad! Aeg läheb kiiresti ja märkamatult on käes oktoober. Hea kuu kuna selles kuus on minu sünnipäev ehk on mida oodata. Suvi möödus kiiresti ja enamasti lastega mängides eri Eesti paikades, kõik aeg mis oli lastevaba kulges koos sõpradega ja abikaasa seltsis. Mida õpetas ja mis kogemuse andis selline suvi? Olen eelnevad 17 aastat tegelenud kohvikutega Pärnus ja kõik suved on möödunud töötähe all. Olen alati arvanud, et vägev värk, saab kenasti raha teenida ja nautida ülejäänud aastat vabamas graafikus. See suvi õpetas mulle, et tegelikult on Eestimaa suvi mis on väike aga tubli nautimiseks. Ennekõike on see nautimiseks Eestimaad ennast, sest tegelikult on siin palju ägedaid kohti mida külastada just suvel. Setomaa(täiesti teistmoodi Eesti), Saaremaa, Lemme ranna, Narvas Kremli Ööbikute kontsert, Narva-Jõesuu mõnus rannaliiv ja sealne suvine melu on väike osa sellest mida kõike ilusat Eestimaa pakub ja just suvel on need paigad mõnusad. Seega sain aru, et suvi Eestis on nau

Tere! Aeg läheb kiirelt ja kuna hetkel on suvi, siis pole aega ega mahti olnud arvuti taha istuda, et siia midagi kribada. Sellegi poolest võtan selle aja ja kirjutan natuke kuidas mul läheb. Just saabusin 8 päevaselt puhkuselt Saaremaalt ja seal oli mõnus. Soovitan absoluutselt kõigile. Operatsioonist on varsti varsti möödas 3 kuud ja edusammud on olnud endalegi positiivseks üllatuseks kiired tulema. Söön juba praegu ära peaaegu terve prae ja saan vägagi hästi aru millal kõht täis saab. Esineb mingeid kõõkse rohkem kui ennem ja söömisega ei tohi kiirustada, vastasel juhul jääb toit justkui kuskile kinni ja ei taha söögitorust alla minna hästi. Annan aega ja alla ta ka läheb, siis saab rahulikult jälle edasi süüa. Eriti juhtub seda siis kui toit on kuiva võitu. Mingeid valusid pole ja saan mõnuga öelda, et organism on kõikvõimas ja mul on vedanud, et minu organism on uued muutused hästi vastu võtnud. Alkoholi tarbin ja ka see ei tee minu organismile mingit valu või kõrvalnähtusid. K

Tere hommikust Sõbrad ja minu blogi lugejad. Taastun mühinal oma operatsioonist ja pean tõdema, et tunnen igas päevas rohkem jõudu ja elurõõmu. Söömine on kontrolli all ja peale söömist valusid enam ei esine. Tunnen kui kõht on täis ja kui üle söön, siis viskab lihtsalt põhja alt(õnneks seda juhtub väga harva). Külastasin eile oma raviarst Tiitu ja sõbrad, trummipõrin-viled-jutud mind kuulutati eilse seisuga terveks. JAH, see teekond on minu jaoks läbitud, keemia ja operatsioon on teinud oma töö hästi ja ravinud mind terveks. Kõik isetegevus sinna juurde on teinud minu elu palju lihtsamaks ja taastumised on olnud hõlpsamad. Võib ju öelda, jah olin tubli ja sain hakkama aga tegelikult on see haiguslugu olnud palju õpetlikum. See on elumuutev kogemus ja see hakkab mind saatma edasises elus. Seda mitte negatiivselt vaid positiivses võtmes. Ma olen ütlemata tänulik oma kehale, et ta andis sellest mulle märku. See on suur õnn, et see avastati mul nii varajases staadiumis. Esialgne progno

Tere Sõbrad! Täpselt täna kuu aega tagasi mind opereeriti. Aeg läheb kiiresti ja tegelikult olen seda aega kasutanud täiel määral iseenda taastamiseks. Olen ikka jalutamas käinud ja füüsilise poole pealt jaksan jälle ringi liikuda, sõita rattaga ja nautida elu. Millest tahaksin täpsemalt rääkida on toitmine. Meie pere tabas kõhuviirus, mis algas Iirisest. Selle sain mina, selle põdes läbi Kristi, pääses Robin, kes piirdus kergemas faasis põdemisega. See kõhuviirus tegi mind nõrgaks ja see vähenegi toit, mida päeva jooksul söön, lendas omakorda kõik jälle potil välja. Tekkis kaalulangus, mis nagunii on kriitiline hetkel. Ennem oppi oli 88 kg, kui haiglast koju sain kaalusin 80 kg ja selle säilitamine oli vajalik nagu arst mulle ütles. Viirusega läks alla veel 2,5 kg ja tekkis füüsiline jõuetus koos sellega. Oli reaalselt raske hetk, nii emotsionaalselt, vaimselt kui füüsiliselt. Räägin sellest täpsemalt. Hetkel söön iga 1,5h tagant ja kogused kaalun ära, suurusjärk 150-200 gr to

Tere kallid sõbrad! Paljud ikka küsivad, et kuidas mul läheb ja kuidas on minu enesetunne. Olen kodus olnud 1,5 nädalat ja taastun mühinal, käin jalutamas Raeküla metsas ja 3 km rada on tehtav, kaalun järgmine kord minna 5 km rajale. Lähtun vastavalt enesetundest, kui hakkab pistma, siis puhkan, naudin loodust ja jalutan edasi kui olen kosunud. Vahepeal lükkan sisse ka kiirema käigu ehk jooksen aeglases tempos, nii 100 m ja siis jalutan edasi. Tunnen ise jõudu igapäevaselt tulemas ja igapäevaga läheb tõepoolest paremaks. Kõige suurem väljakutse minu jaoks on söömine, hommikud on puhas lust, söön nagu tavaline inimene ehk korralikult putru, võileiba ja joon kohvi. Päevane osa on keerulisem, viskab sisse valusid kuigi söön iga 1,5 h tagant ja portsu suurus on 150-200 gr korraga. Õhtud jälle lihtsamad aga eks ikka esineb kõhu krampe vahete vahel. Uue seedeelundkonna toimima saamine võtab ilmselgelt aega aga kui ma võtan aega tagasi, siis on see 2,5 nädalaga läinud tugevasti edasi. Päe

Tervitused! 3 päeva kodus ja pean tõdema, jõud tuleb ja enesetunne paraneb iga päevaga. Kõige rohkem aega kulub söömise peale. Olen koostanud endale plaani, et söön iga 1,5h tagant ja võimalikult püreest toitu 150 gr korraga. See tagab mulle hetkel selle, et kõhus ei kaasneks valusid. Kui söön üle, siis hakkavad peensooles pihta valud, sest toidumassi on korraga liiga palju. Toitu on vähe aga selle eest nii rammus kui võimalik. Täna käisin ka jalutamas ehk umbes kilomeetrise matkaga värskes õhus sain kenasti hakkama. Niimoodi tasa ja targu see jõud ka tuleb. Ülejäänud päeva loen midagi huvitavat ja mõlgutan tarku mõtteid. Päeva osa juurde käib ka tunnike iluund, selline raske päevarütm siis hetkel mul :). Räägiksin täpsemalt natukene operatsioonist, sest ennem seda olid ju variandid laual, kas tuleb osaline lõikus minu maost või eemaldatakse kogu magu. Lõppotsus jäi arstide teha ja käiku läks variant number 2 ehk kogu magu. Selgitan miks nii. Maos on kahte tüüpi kasvajaid, 2/3 juh

Tere Sõbrad ja minu blogi lugejad! Suur rõõm on teatada, et olen Teisipäeva õhtust kodus. Esmamuljed on väga positiivsed, saan oma ära nägemise järgi valida endale toitu mida söön, õues liikuda ja kui vähegi jaksu on, siis olla kasulik, lastele ja Kristile. Keskkond mis on rahulik ja enda järgi sätitud annab jõudu taastimiskes. Immunsüsteem tugevneb ja üldine enesetunne paraneb. Kõige suurem rõõm oli näha lapsi, kes said oma issi koju tagasi. Nende rõõm annab endalegi jõudu, kui peaks raske hetk olema. Ajal mil olin ära sain veendumaks, et Kristi on saanud suurepäraselt hakkama koduste toimetustega ja lapsed on kenasti hoitud. Igapäevaga saan sellele tegevusele rohkem kaasa aidata. Haiglas olles käisin ma veel kompuutris, kus mul avastati et on kopsupõletik. Olin üllatanud, arsti sõnul pole see tavapärane aga ka mitte üllatav. Keemiaravi+operatsioon on immuunsüsteemile teinud oma laastustöö ja sellega seoses ka vastav tulemus. Mul ei ole palavikku ja mul ei ole mitte mingisugust köh

Ahhoi! Tänud Kristile, kes andis hea ülevaate vahepeal toimuvast! Ise poleks nii vara veel suutnud kirjutada ja küsimustele vastata. Niisiis 3nda päeva õhtu ja on toimunud head muutused, mis on läinud tervenemise radadel ja paremuse poole. Need vähesed, kes on saanud vaatamas käia, arvan on kõik samal meelel :). Esimese päev oli nii raske, et seda on täna hea meenutada. Nii nagu Kristi ka kirjutas olid mul need gaasivalud kõhus nii hullud, et mitte ükski toos valuvaigistit ei aidanud. Iga juurde süstitud toos ei toonud midagi leevendavat valu suhtes ja kui juurde küsisin öeldi, et mahud on täis, hetkel ei saa juurde. Ajasin istuli ja püsti ennast esimest korda ja hakkas parem natuke, lamades jälle sama. Ei suutnud enam ja mõtlesin endamisi, kas see ongi lõpp. Oli õnneks uue algus. Tõmbasin toosi unerohtu, sest ei suutnud enam valuga võidelda ja sain magada 2h. Ärgates kell 12 öösel oli sama seis - valud, aga pea oli selge. Küsin uue valuvaigisti, aga kõht läks punni, endiselt val

Tervitus kõigile, kes kaasa elavad ja pingsalt uudiseid ootavad! Käisin eile ja täna Revi vaatamas ja avanes kaks täiesti erinevat vaatepilti - eile oli Revo vahetult enne minu saabumist toodud üldintensiivist osakonna intensiivi. Vaatepilt oli üsna närb- näha oli, et Revol oli väga valus ja raske olla, kaableid ja juhtmeid oli vist igas augus mis kehas on. Rääkida suurt ei jaksanud, suured valud kõhus, halb enesetunne, voodi oli lühike. Napi 20 mintsase külastuse jooksul hoidsime lihtsalt käest ja vahetasime paar sõna. Täna seevastu avanes sootuks teine vaatepilt - Revo oli ennast istuli ajanud ja liigutas ennast. Palus õel oma juhtmed ja aparaadid ühe harkjala külge ühendada ja läksime koridori jalutama. :) Jutt oli selge, meel rõõmus ja enesetunne kordades parem. Selgus et asja võti olla liigutamine. Peale oppi oli füsio soovitanud kohe liigutama hakata, aga üldintensiiv väitis, et nende osakonnas veel ennast istuli ajada ei tohi. Seega Rev lesis ja kogu keha tuikas. Kõhtu kogun

Tere kõigile! Esialgne info arstilt on selline, et Revo op oli plaanipärane, kasvaja oli lokaalne ja kindlaksmääratud kohas, siirdeid ei esinenud. Opi käigus peeti aru ja eemaldati edasiste riskide maandamiseks kogu magu. Hetkel on Revo intensiivis ja toibub, homme (st teisipäeval) viiakse üle tavapalatisse, kuhu jääb u 7-10 päevaks, siis saab temaga otse suhelda. Usaldame arsti otsust, järelikult on nii parem. Tänud kõigile, kes on meile ja eelkõike Revole selle katsumise ajal toeks olnud ja sõbraks jäänud. Aitäh kõigi kõnede, sõnumite ja külaskäikude eest! Olete meid palju aidanud! Kallistades, Kristi

Tere Sõbrad ja blogi lugejad! Lubasin kirjutada juba nädalaid tagasi, aga vahepealne 5 nädalat olen puhanud ja nautinud mõnusat kulgemist. Teen seda mis mulle meeldib ja naudin seda aega, mis on antud taastumiseks ennem operatsiooni. Käisin oma kalli abikaasaga (minu kaaskannataja, aga samas ka kõige suurem tugisammas tänasel hetkel) Fuerteventural päikest püüdmas ja pean ütlema, see 11 päeva oli kosutav nii hingele, kehale kui ka vaimule. Kogusin jõudu ja sain päikest, mis laadis minu akud. Pean tõdema, et olen sama hea enesetunde juures nagu ennem 1st keemiaravi algust. Sinna on kaasa aidanud minu vend Rene oma elutarkustega. Pikad telefonivestlused temaga on mind palju aidanud ja olen leidnud sealt palju positiivseid mõtteid, mis turgutavad vaimu. Aitähh! Tänan ka oma ema Kerstit, kes on mulle vedanud ette lugematu hunniku elueliksiire ja vitamiine. Need turgutavad tõepoolest. Eile ehk 18ndal käisin oma raviarsti juures ülevaatusel, rääkisime operatsioonist. Olles konsulteerinu

Tere Sõbrad! 15.märts oli mul 4 keemiaravi, osa minu oluslisest ravist ehk täielikust tervenemisest. Kõik nähtused nagu iiveldus, väsimus, jõuetus olid olemas selle 30h vältel mil keemia sinu kehasse tilgub. Seekord oli privileeg olla erapalatis(nagu seda oli esimenegi kord). Laupäeva 16.03 õhtul oli õnnis olla kell 21:30 oma kodus, kõige kiireim teekond 4 ravi peale kokku. Taastumine 4dat korda on olnud õnneks kõige lihtsam ehk enesetunne on hea ja suuri kõrvalnähtusid pole olnud. Käin aktiivselt jalutamas ja teen oma hingamis harjutusi, mis ennekõike on suunatud maksa taastamisele. Küsite miks maks? Maks on see kes selle kogu keemia peab läbi töötama ja selle kerest väljutama. Taastada maksa saab ainult spets harjutustega, sest maks tavaravile ei allu. Kellel pohmelli tajumisega raskused, näitan mõned harjutused lisaks, et saaks maksa kiiremini tööle :D. Kui ma võtan kõik oma 4 keemiaravi kokku, siis õnneks pean tõdema, et pole nende kordade jooksul kordagi pidanud oksendama kusk

Tere Sõbrad! Istun hetkel Saarmaal, Grand Rose Spas oma toas number 220. Iiris magamas lõunaund ja tuli soov jagada oma mõtteid teiega. Elu on ilus ja mõeldud ennekõike nautimiseks, seda ma ka täiel rinnal teen. Nimelt siis keemiaravist kõigepealt. Sisse läksin 27ndal, vereproov taaskord polnud ideaalne, veetsin öö sees, andsin uue proovi, oli natuke parem aga mitte päris korras. Saabus raviarst Tiit, kes ütles lahjendame natuke kokteile ja alustame. Seekord pean tõdema, et senimaani minu kõige lihtsam ja sujuvam keemia. Enesetunne oli hea kogu selle 29 tunni vältel ja tundsin kuidas minu maks on paremas korras kui eelneval keemial, tänu oma hingamis harjutustele spetsiaalselt talle. Nimelt keemias saab kogu selle litaka maks, kes peab sisse tilgutatud keemia kehast väljutama. Maksa olukord läheb kehvemaks ja maksa saab ainult turgutada spetsiaalsete harjutuste-hingamistega, mis tulevad hiina meditsiinist. Ravile maks ei allu ja iseenesest taastumisele loota vist pole mõtet. Igatahe

Tere kõik see pere! Vabariigi 101 aastapäev peetud, vaatan mina uuele nädalale vastu 3nda keemiaravi algusega. Kõik see algab 27.ndal ja loodame, et märgid on õiged ja kõik sujub suurepäraselt :). Täna ma tahaksin rääkida mehest nimega Albert Anderson. Kes teab siis olnud Pärnus rääma kooli ja koidula kooli keka õps :). Nimelt soovitati mulle juba kuu tagasi (Bürkland ise loomulikult) hakata tegema Qi Gongi ehk hiina meditsiini järgi hingamisega kergete liigutuste saatel. Niisiis viis mind tee Alberti juurde, kelle juures muide minu Ema 2 aastat võimlemas on käinud regulaarselt. Vastuvõtt tema kodus oli huvitav, et mitte tormata ja kohe vehkima-hingama hakata sain osa 2h teooria tunnist, mis see QI Gong on ja mida ta teeb. See lõbus 81 aastane vanahärra alustas jalgrattast ja jõudis järk järgult asja tuumani. Kui kõik see oli kuulatud, sain ma aru, et jumala loogiline jutt. Nimelt kuni 30nda eluaastani saab meie organism suurepäraselt hakkama iseseisvalt, pärast seda peame ennas

Tere kallid sõbrad! Tänaseks on möödunud hetkest, mil sain oma diagnoosi 1,5 kuud. Selle aja jooksul olen kogenud palju uut oma elus ja enamus nendest uutest asjadest on olnud vägagi positiivse tähendusega. Suur rõõm on enda elus avastada uut toidumaailma, mis on kirevam kui iial oskasin ette kujutada. Kohe näha et tegemist on olnud eluaegse toitlustajaga :D. Tegeleda Hiina meditsiiniga ja saada abi selle ala parimatelt on minu mõttemaailma palju muutnud. Seda kõike õnneks positiivses suunas ja ilmselt on elul mulle pakkuda veel palju üllatusi, miski alateadvus seda mulle ütleb ja uks selleks on lahti :). Tänases postituses avaldan ma oma mõtted seoses oma sõpradega. On tekkimas oma seltskond sõpru, kes mulle vahetevahel helistavad-kirjutavad või külla tulevad, rääkides oma elust ja küsides kuidas mul läheb. Ma vastan alati hea meelega, kuidas mul läheb ja millega ma tegelen, ausalt öeldes see on vabastav, mitte koormav tegevus. Tore on rääkida sõpradega, kes on olnud minu kõrval

Tervitused kallid sõbrad ja ilusat sõbrapäeva nädala algust. Nagu siin lugejad teavad oli mul eelmine nädal 2. keemiaravi. Algas see esmaspäeval ja algus läks kõik vussi - seal on nii, et pannaks kanüül ja võetakse vereproov, mille järgi otsustatakse, kas saab alustada või mitte. Esiteks õde ei saanud hakkama kanüüli panemisega ja suutis kaks veresoont lõhkuda, mille tagajärjel kadus mul pilt eest või nohh ütleme nii, et pilt oli ees, aga silmad avatuna nägin ainult virvendust. Nuuskpiiritus, õde vahetus meheks, pilt tuli ette ja kanüül paigas. Suund nelja kohalisse palatisse, kaaslased lahe 55-aastane Tarmo, mitte ühtegi sõna rääkiv u 60ndates aastates umbvenelane ja üks suremise äärepeal (põhinedes tema ohetes ja emotsioonide raskes väljendumuses) vene rahvusest umbes 65-70 aastane mees. Oodates siis oma raviarsti, tuli kuskil poole 4 ajal õde ja teatas, täna ei toimu teiega midagi, vereproov pole õige, immuunsus kehva. Kõik ja kogu info, lisaks uudis, et homme hommikul kell 6 v

Tere hommikust ja mõnusat nädala algust! Minule hakkab see nädal keemiaraviga number 2. Olen valmis ja tean see on minule vajalik, et olla mõne aja pärast 100% terve. Selles peatükis räägiksin teile sellest, mis selle haiguse minuni on toonud. Ausalt öeldes ma ei nimetaks seda haiguseks enam, vaid eluetapiks, mis tuleb läbida, et olla tervem-parem kui kunagi varem. Koputus hingele,  et niimoodi sinu keha enam ei jaksa edasi minna, midagi on vaja muuta, et elada õnnelikult edasi. Maohaavandid on stressi tagajärg, vähk aga pikaajaline stress+teadaolematud faktorid minu kehas. Emotsioonide enesele hoidmine, pidev mure tööga, rahaline ebakindlus jne. Kõike seda põhjustasid Lepa viimased aastad -pärast toidupoe sulgemist Lepa Kaubanduskeskuses kukkus meie käive koheselt 30% ja elus püsisime ainult tänu cateringule. Kõva pauk mehele, kes raha pärast pole pidanud kunagi elus muretsema! Lisaks kõik säästud, mis mul olid, läksid HOPi ehitamisse ja sellega kaasnenud pealemaksmisele, mis tekk

Tere taas kallid sõbrad ja minu blogi lugejad :) Annan teile märku, mis vahepeal uut. Kõigepealt minu raviarstist, kelleks on doktor Tiit Suuroja. Lihtsalt öeldes on mul väga vedanud, et tema mulle määratud sai, kuna tegu on äärmiselt soliidse, konkreetse ja otsekohese inimesega. Ta liigutab haigla graafikuid nii nagu vaja ja minu ravijärjekorrad on olematud. Super ja puhas õnn selle koha pealt, sest nii palju kui olen lisaks lugenud internetist tema kohta ja mida teda tundvad inimesed räägivad, siis vastused kajavad ON VEDANUD, et just tema! :). Seega jälle üks koht mille pärast muretsema ei pea, sest tema ütleb, mis on õige ja lükkab mind õigele rajale. Lisaks tavalisele raviskeemile mille määrab minu raviarst, on veel palju muutusi minu elus. Võitlus vähiga ei piirdu ainult keemiaraviga ja operatsiooniga. Käin lisaks Rene Bürklandi juures, kes tasakaalustab minu energiaid kehas. Tema tegeleb algega ehk miks see pahaloomuline kasvaja minusse on jõudnud ja annab mulle nõu mida tarb

1.etapp ehk keemiaravi Kuna minu raviarst liigutab kogu haigla süsteemi väga kiirelt, siis minulegi üllatuseks on mul esimene keemiaravi juba tehtud. Kui mind lasti peale kõhuuuringut koju(toimus üld narkoosiga), siis järgnevaks päevaks pakuti juba esimest keemiaravi aega. Tavaliselt see nii kiirelt ei käi ja ooteag on umbes kuu. Selles teadmises sõitsime Kristiga koju. Õhtul oli kõht mul opi järgselt valus ja ise olin tundes, et vajan hingepausi, et seda kõike seedida ja taastuda. Kirjutasin raviarstile, et võtan järgmise pakutava aja ja tulen siis. Kodus magamine muutis mu mõttemaailma ja ärgates kell 6 hommikul mõtlesin, et mida ma ootan, ma pean minema ja alustama raviga. Mõte mis sinna viis oli lihtne, nii saan kiiremini ju terveks. 16.01 olin kella 11ks haiglas ja üllatus suur. Nimelt mul oli eraldi palat, koos teleriga mis näitas Austraalia lahtiseid tennises. Lõpuks ometi pult ja kogu telekas kuulus mulle. Kell 14 hakkas keemiaravi, alguses polnudki mingeid emotsioone ega

Tervitused kallid sõbrad. Vahel on nii, et meie elutempo on liiga kiire, et küsida kuidas sõpradel päriselt läheb. Siin ma siis olen, et kirjutada teile kallid sõbrad, kuidas mul läheb. Uskuge mind, ma päriselt ka kõikidele sõpradele ei jaksa helisatda ja seda sama juttu rääkida otsast pihta jne. Seega kirjutan siia. Esialgu ma ise ka ei uskunud seda kõike uskumast ja tunnistamaks, et miks see minuga kõik juhtub ja milleks seda kõike vaja on aga nii see eesolev lugu on.  Alustan algusest, aasta lõpus käisin ma kõhuuuringul ja avastati, et mul on maohaavandid. Kirjutati ravim ja olingi jälle tagasi tavapäeva elus. Kõik oli chill, olid vahepeal jõulud ja muu trill trall, kuniks saabus saatuslik päev minu elus, 28.detsember. Läksin arsti juurde oma proovide vastust saama, mis võeti kõhust ja see näitas et mul on maos pahaloomuline kasvaja. Ma olin nagu MIDA, täielik ŠHOKK. Selle teadmisega elasin 5 päeva, kohutav oli vaadata inimsetele otsa, et jaa kõik on tore ja surusin selle tunde a